Terviklikkus & Eraldamine

Mul on saanud harjumuseks, et iga aasta augustikuus kuulan Alari Alliku Ööülikooli saadet “Elada elu ennast”. Lisaks Ööülikooli saatele on minu audiomenüüs Alan Wattsi erinevad Youtube’i salvestused.

Võib-olla on asi geenides, mu isal oli sarnane harjumus lugeda ühtesid ja samu raamatuid. Kui olin väike, arvasin, et isa loeb kogu aeg mingit uut raamatut, kuna ma olen pigem auditiivsusele kalduv, siis ei pannud ma tookord tähele, et isa luges vaheldumisi samu raamatuid. Vaatasin, et isa loeb palju ja oma tegin sellest järelduse, et kui ta nii palju loeb, peab ta palju teadma ja on tark. Sellest järeldasin omakorda, et mees peab olema eelkõige tark. Igatahes geenid on edukalt edasi kandunud ja nii ma siis leian end ikka ja jälle kuulamas samu salvestusi, mida eelnevatel aastatel. Kordamine on tarkuse ema.

Ja kuigi kordamine on tarkuse ema, siis mis kasu on tarkusest, kui seda ei kasutata? Ühes ammu avaldatud artiklis mainisin kunagi, et minu eluülesandeks on maise ja vaimse aspekti ühendamine, tegelikult võib suure saladuskatte all öelda, et iga inimhing soovib seda ühendatuse tunnet. Miks muidu on inimestel vajadus grupeeruda, liigitada end ühte või teise seltskonda, samastuda, sarnasust leida? Eks ikka selleks, et tunda, et ollakse ÜHENDUSES, kuulutakse kusagile, ollakse osa millestki suuremast. Ja see kõik oleks ju väga tore, kuid koos sooviga kuuluda, sarnaneda, ühineda esineb ka soov domineerida, st vastanduda, üle olla, õigem/parem olla.

Sooviga iseennast defineerida, näiteks läbi ühiskondliku positsiooni, välimuse, haridustaseme, nahavärvi, rahvuse vmt põhjal, klammerdutakse kaduvate väärtuste külge, mis on mööduvad ning taolise käitumisega saab öelda, et “mina olen selline, sina oled teistsugune”. Sellega põhjustatakse kannatusi nii teistele kui iseendale. Läbi selle kui defineeritakse ennast kaduvate väärtuste kaudu tegelikult isoleeritakse end elust enesest.

Piiri tekitamine iseenda ja teiste vahele annab turvatunde ja loob illusiooni püsivusest, mida tegelikult ei eksisteeri. Iga definitsioon muutub mingil hetkel maskiks, mille taha on end mugav peita, kuid iga mask hakkab ühel hetkel takistama eluvoogu. Küsimus pole isegi selles, et kuidas maskist loobuda(vaid teadvustada, millise maski aeg praegu on), vaid leppida sellega, et maskid, rollid, iseloomuomadused, staatus, välimus jne kõik on muutuv. Samastudes täielikult ja teadvuse kaotuseni maski, rolli või kostüümiga, mida parajasti kantakse, tekitatakse iseendale ja teistele kannatusi. Tegelik terviklikkus ei sünni enesemääratlusest, vaid hoopiski enese lahtilaskmisest, lubamisest olla. Oleme osa suuremast voost, milles kõik tuleb ja läheb.

Kõik eelpool mainitud on teooria, igaüks võib seda mõistusega mõista, kuid kas see kõik ka praktilist kasutust leiab? Mul oli au eile märgata iseendas seda “Anetet”, kel puudus igasugune huvi minna ühele kogukondlikule üritusele, sest meel ei suutnud leida ühtegi sarnasuse, kuuluvuse ega ühtsuse killukest, mis oleks ajendanud mind kogukonna üritusest osa võtma. Ja just sellepärast, et ma teadvustasin endale soovi eralduda ja defineerida, läksin ma sellele üritusele kohale. Kas ma sain meeldivate kogemuste osaliseks? Jah. Kas ma kogesin midagi ebameeldivat? Jah. Kas ma suutsin endas säilitada teadlikkuse, et märgata elu polaarseid avaldumisvorme? Jah. Kas ma oleksin sama kogemuse saanud siis, kui oleksin kogukonna üritust vältinud, ignoreerinud ja identifitseerinud end selle “Anetega”, kel pole “nendega” midagi ühist? Ei.

Mul oli mõnus võimalus jälgida seda vastikut tunnet, mis kerkis üles teatud inimesi nähes ja endale öeldes, et see on kõigest tunne. Mul oli mõnus võimalus jälgida rõõmsaid tundeid, mis kerkisid üles teatud inimesi nähes ja öelda endale, et ka see on kõigest tunne. Kui koju jõuan, siis on kõik ju möödunud…. Tiina Varatalu ütles ühes podcastis lahedalt(sõnastan mõtet), et meil on kombeks ikka selles toidus, mille Looja meile ette annab sonkida ja öelda, et seda ma ei söö, seda ma ei taha, see mulle ei maitse, kuid Universum pakib end lahti õigel ajal, õigete inimestega, õigete kohtade näol. Sealt tuligi taipamine, et seni, kuni ma songin, valin, määratlen, identifitseerin, seni ma ju ERALDAN end TERVIKLIKKUSEST. Ja siinkohal, neile vapratele, kes mu mõttekäigu lõpuni lugeda jõudsid, esitangi küsimuse: Mida sina väldid? Mida sina songid? Mida sina süüa ei taha? Millistel viisidel sa end määratled, et terviklikkusest eraldud?

Astu julgelt lavale, mida elu parajasti pakub.

Armastusega,

Anete

Link Alari Alliku salvestuse kuulamiseks: https://arhiiv.err.ee/…/raadio-ooulikool-raadio…