Joogaõpetaja & kaksikleegi teekonnast
♥ Yoga Teacher 200h
(“Õige Kaksikleek” vs “Vale Kaksikleek”)
Printisin eile välja oma joogaõpetaja tunnistuse. Sertifikaat väljastati mulle tegelikult juba 2023. aasta juulis, täiesti “juhuslikult” minu nimepäeval. Füüsilisel kujul sain diplomi kätte alles nüüd. Omamoodi märgilise tähendusega ajastus, sest 2025. aasta Lõviväravate portaali läbimine tähendas minu jaoks nende lõplikku läbimist. Lõviväravate portaali peamine eesmärk on vaimne ärkamine, mis toimub läbi kahe päikese energia, üks neist on nö vale päike ehk ego ja teine on igavene päike ehk looja päike. Üks valgusallikas kustub, teine põleb igavesti.
Enne seda kui ma joogaõpetaja kursusteni üldse jõudsin nägin 2019. aasta novembris unes, et minu juurde tulid kaks india tarka. Neil olid selja pikad kuldsete tikanditega mantlid. Nad avasid oma mantlihõlmad ja nende mantlihõlmade vahelt voolas tumesinine öine tähistaevas. Nii mantlid kui india targad lahustusid selles öises kosmilises tähistaevas ja kuulsin ainult häält, mis küsis minult, kas tean Alexise lugu. Imelik nimi see Alexis. Unenägu hajus, jäi meelde ja ma ärkasin.
2023. aasta novembri ego-laastavate sündmuste tõttu tundsin vastupandamatut soovi kirjutada. Ja kirjutama hakates sain teada, kes on Alexis. Märkamatult sai temast minu loo peategelane.
2019. aasta lõpus läks maailma koroona hirmu tõttu lukku, kuid 2020. aasta alguses jõudsin siiski veidraid teid pidi ühte Tallinnas asuvasse joogakooli, kuid majanduslikel põhjustel jäid õpingud toppama. Osalt ka sel lihtsalt põhjusel, et see kool ei pakkunud võimalust omandada joogaõpetaja kutset, mulle aga oli kutse oluline.
Koroona piirangute tõttu tekkis esimest korda võimalus läbida Yoga Alliance’i poolt kinnitatud kursused online’is. Jumal teab, mis ime tõttu leidsin ma kursused, mida sain endale lubada. Ju siis pidid minu õpetajad Preetika & Samarthya minuni jõudma.
Üleeile otsisin internetist üles Bhagavad Gita ja alustasin selle lugemist. Olin Bhagavad Gitaga töötamist edasi lükanud, kuid esimesi värsse lugedes sain aru, miks kõik juhtub siis kui juhtuma peab.
Olin teksti ja tõlgenduste lugemisse nii süvenenud, et nägin alles tükk aega hiljem, et Bhagavad Gita teksti taustaks oli pandud öise tähistaeva pilt.
Mul läks päris mitu päeva aega enne kui tagantjärele taipamistena tuli arusaam, et kui peenelt see unenägu ja minu maine reaalsus oli viimase kuue aasta jooksul “kokku pandud”. Kui ma mõnda aega pidasin unenäo(astraalmaailma) millekski kõrgemaks, paremaks kui seda on maine maailm, siis Bhagavad Gita veenis mu ühe värsireaga ümber.* Kõik maailmad ja kõik maailmas olemasolev(elus ja elutu) on jumala loodud.
*(“Mattaḥ parataraṃ nānyat kiñcid asti dhanañjaya mayi sarvam idaṃ protaṃ sūtre maṇi-gaṇā iva” – ““Ei ole minu peale kõrgemat, Arjuna. Kõik on Minuga ühendatud nagu pärlid nööril”)
“Õige&Vale Kaksikleek” (Lõviväravates aktiveeruv ego päike vs looja päike)
Kuigi “õige kaksikleek” ja “vale kaksikleek” on mõisted, mida seostatakse pigem inimesega(armusuhtega), siis minu viimased 6 aastat elukogemust on näidanud, et tegu on hoopiski ego ja loojaga. Kaksikleegi kogemus on seotud joogaõpetajaks saamisega, st kaksikleegi protsessi nagu joogagi ainus mõte on ühenduses olemine Jumalikkusega/Jumala/Kõiksusega.
Põhimõtteliselt võib selle kokku võtta selliste lühikeste valemitega:
Vale kaksikleek=Egopõhine elukäsitlus (umbusaldus)
Õige kaksikleek=Jumalapõhine elukäsitlus (usaldus)
Õige kaksikleegi kogemusena võib näha näiteks minu unenäo kogemust ning sellele järgnenud sündmusi, mis hiljem unenäoga kokku langesid. See on “õige” käsitlus sellepärast, et ma võtsin seda unenägu vabalt. Ma ei püüdnud omistada sellele tähendust, ei vaevanud end sellega, millal see kõik “juhtuda” võiks, ma ei otsinud aega ja kohta, kus see unenägu lahti rulluda võiks, ma ei sundinud tagant ega survestanud seda unenägu “aset leidma”.
Kokkulangevuste taipamine tuli puhtjuhuslikult, siis kui kirjutama hakkasin. Ja ka kirjutamise käigus ei pannud ma kohe kõiki pusletükke paika. Unenägu nähes mõistsin, et tegu on meeldejääva ja ehk olulise unenäoga, kuid ma ei teinud selle unenäo täitumiseks mitte midagi. Usaldasin, et minu tegemisest või mitte-tegemisest ei sõltu mitte midagi, kõik juhtub nii nagu juhtuma peab.
Õige kaksikleek ehk õige elukäsitlus ei tähenda seda, et oleksid passiivne, tegutsed küll, kuid tegutsedes ei mõtle tulemusele, vaid teed seda sellepärast, et see näib sulle (arusaamatutel põhjustel) antud hetkel õige tegutsemine.
Näide: Mul oli maal ükskord tunne, et peseks moosipurgid ilusti puhtaks ja paneks nad kasti ära. Mul polnud plaani hakata moosi tegema, ise ka täpselt aru ei saanud, et miks seda parajasti teha tahan, aga tegin ära. Hetke pärast astus läbi naabrinaine, kes ütles, et hakkab õunamoosi keetma, aga tal pole ühtegi purki… Ja mul leidus “juhuslikult” suurem hulk puhtaid purke…
“Vale Kaksikleek”
Vale kaksikleegi kogemusena võib näha näiteks olukorda, kus näen mõnda unenägu või märki ja püüan anda sellele tähenduse ning kohe panna seda unenägu “juhtuma”, et saada endale sobivat tulemust. Kaksikleegi armusuhete kontekstis näeb see tihtipeale välja nii, et nähes mingit unenägu, märki või tajudes teatud energiat, jäädakse sellesse energiasse kinni. Ütleme, et sinu armastatu tuleb sinu juurde energeetilisel kujul(vaimuna) ja sina annad sündmusele tähenduse, näiteks: “Kui ta sinu juures energeetiliselt käib, siis see tähendab, et ta armastab sind, varsti tuleb su juurde ja te olete koos (ja sina ei pea enam üksi olema ega kannatama).”
See on vale kaksikleek ehk vale elukäsitlus. Kaaslase tulek või mitte tulek ei sõltu sellest, kas sa neljapäevav öösel täiskuu ööl põletad küünalt magamistoa parempoolses nurgas või mitte. Tema tulek ei sõltu sellest, kas sa unenäo ajel tegutsed või ei tegutse. Tema tulek või mitte-tulek sõltub jumalast.
Ehk siis kõik need, kes on “kaksikleegi” suhetes, minu soe soovitus on mitte ühtegi märki, unenäkku, tajusse ega tundesse kinni jääda. Veel vähem sündmustele tähendusi omistada ning arvata, et tehes märkide järgi, su kaaslane su juurde tuleb. See on tulemusele orienteeritud lahendus.
Seni kuni keskendud vilja saamisele ehk tulemusele ei jõua sa jumalale lähemale, vaid liigud kaugemale. Sellest vale kaksikleegi sündmuste ahelast, päästab ausus enda vastu. Kui midagi teed, kas siis sellepärast, et arvad, et saad oma armastatuga uuesti kokku? Või teed seda eneselegi arusaamatutel põhjustel, tulemusele keskendumata, puhtast intuitsioonist?
Lõviväravaid läbides tuli minul esimesel aastal läbida kõigepealt vale kaksikleegi protsess ehk siis täielikult kinni jääda märkidesse, unenägudesse, minevikku jne. Enam-vähem mängida sama plaati lõpmatuseni, leides üha uusi detaile, millele keskenduda kuni lõpuks kogu mu energia läks selle süsteemi toitmisele.
Selle süsteemi nimi on EGO ehk MA TAHAN. Selles esimeses etapis puudub usaldus, seetõttu on hästi palju tegutsemist, sahmimist, sebimist EESMÄRGI, TULEMUSE(partneriga liitu astumise) nimel. Võin kohe ära öelda, et seda tulemust, mida tahate, seda ei tule, selles osas tuleb praktiseerida karma joogat ehk tegutseda, aga tegude viljadest loobuda.
Tuleb mõista, mida olukord praegu nõuab ja seda teha ilma analüüsi või suurema mõttetööta. Põhimõtteliselt on see esimene vale kaksikleegi etapp selline, kus väldid kõiki igapäevaseid, maiseid, normaalseid, tavapäraseid tegevusi, sest olles kogenud sellist taevalikku õndsust, on raske “maa peale” tagasi tulla ja valitseb illusioon, et on võimalik elada ilma söömata, joomata, tööl käimata jne. Samuti võid olla arvamusel, et kuna kogesid midagi nii “jumalikku”, siis nüüd peaks see maisel tasandil väljenduma sellena, et kunagi ei pea enam tööl käima ja kohe-kohe võidad lotoga.
Lõviväravavate teises etapis ehk siis teisel aastal läbisin õiget kaksikleegi protsessi ehk siis hoolimata sellest, mida unes, märkides või ilmsi nägin, kohe lasin kõigest lahti. Püüdsin isegi vältida olukorda, kus unenägu võiks täide minna(pisut ekstreemsem vorm), aga sain aru, et kõik, mis täide peab minema, täitub nagunii ja mul pole mingit valikut ega kontrolli asjade kulgemise üle.
Sisemiselt oli vaikus ja rahu, väliselt toimus päris palju liikumist, aktiivsust, kuid see ei tundnunud mulle endale enam “tegevusena”, vaid olin hakanud kulgema. Elu tõi nii palju erinevaid olukordi, mis näitasid ikka ja jälle, et mul pole asjade üle mingit kontrolli.
Näiteks mõtlesin, et töötan ühel töökohal seni kaua kuni ma abiellun ja kuna ma ei näinud end mitte kuidagi abiellumas, siis omakorda mõtlesin, et hästi, siis töötan siin elu lõpuni. Töötasin hea mitu kuud kuni selgus, et pean üldse uue töökoha otsima, sest töökoht kaob ära…
Siis oli selliseid olukordi, kus tundsin, et issand jumal, ma ei taha kellegagi suhelda. Ja selle asemel, et rõõmsat nägu teha, ütlesingi täiesti tuimalt inimestele, et teate, mul puudub igasugune isu suhelda, aga siin ma nüüd seisan ja olen. Nii pea, kui tõde tunnistasin, siis muutis see kohe kogu atmosfääri vabamaks ja mu tuju muutus.
Peamine mõistmine esimese ja teise etapi vahel oli seotud vaimsuse ja spirituaalsusega. Kõige keerulisem on teadlikkuse hoidmine elu enese keskel, siis kui oled väsinud, siis kui tahaksid kodus olla, aga pead olema tööl, siis kui pead suhtlema inimestega, kes sulle ei meeldi ja mis kõige olulisem siis kui SUL POLE VALIKUT!
Mul õnnestus end nii sügavale kaksikleegi ehk vaimse ärkamise protsessi sisse tõmmata, et mul polnud enam valikut ja kui valikuid pole, tuleb leppida sellega, mida elu ja jumal ette annab.
Esimese etapi lõpus antakse valida, kas elada või surra.
Teise etapi lõpus oled valinud elu, oled valinud jumala ja seega võtad vastu selle, mis antakse mõistes, et kõik tuleb jumalast.